Enne sotsiaalkomisjoni otsust

Esmaspäeval, 13ndal veebruaril otsustab riigikogu sotsiaalkomisjon kas ja kuidas hakata Eestis üle vaatama ravikanepit ja kanepit reguleerivaid seadusi. Järgnevad on minu mõtted enne otsust.

Lapsena ei olnud mul eriti põhjust mõelda ei narko ega poliitika peale. Eesti riik oli abstraktne kontsept – suuresti vaid nimetus, mis tähistas miskit, mis assotsieerus ilusa lipu ja lillega, ja kena keelega.

Minu esimene sisuline kokkupuude narkoteemaga oli keegi onu või tädi, kes tuli kooli ja rääkis meile kui paha on narko. Ta loetles ette terve rea erinevaid narkootikume, jättes välja tubaka ja alkoholi – nondest rääkis eraldi tegelane, et lapsed ei paneks kõiki aineid oma peas samasse kategooriasse.

Mäletan selgelt seda emotsiooni, mis valdas mind, kui kuulasin tema kirjeldust kanepist. Ainult kanepist rääkides muutus ta hääletoon hüperboolseks ja tema sõnade vahele tekkisid staccato-stiilis pausid. Ma ei mäleta, mida ta väitis, aga ta ilmselgelt valetas. Tagantjärele tarkus tõlgendab, et ta uskus hüppelauateooriasse nii väga, et tundis vajadust liialdada.

Mina loomulikult läksin koju ja uurisin internetist, mis asi on kanep ja kui ohtlik see on. Mind absoluutselt ei huvitanud, milline on kanepi mõju ja mul polnud tol hetkel mõtteski seda kunagi proovima hakata, aga mind huvitas, kui kahjulik see on mu sõpradele ja kuidas neid vajadusel aidata. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik selles küsimuses usaldada täiskasvanuid.

Mu uurimistöö päädis kõige olulisemate faktide leidmisega — üledoosi surra ei saa, mingeid väga konkreetseid pikaaegse tarvitamise tervisehädasid ei oska keegi nimetada, vägivaldseks ei tee ja alkoholist on kindlasti ohutum. Olles need faktid kindlaks teinud, sain kinnituse, et mulle oli valetatud ja selle teadmisega kadus ka huvi teemat edasi uurida.

Umbes samal ajal räägiti meile ajalootunnis, mis asi on riik ja mis asi on demokraatia. Olles ära kuulanud demokraatia definitsiooni, näited ajaloost ja tänapäevast ning faktiväite, et Eesti on demokraatlik riik, kärgatas mulle tugevalt ja meeldejäävalt pähe mõte: kui Eesti oleks demokraatia, siis oleks kanep legaalne.

Ma ei hoomanud tol hetkel ajalist konteksti, et meie vabariik nii lühikest aega on veel olnud. Ma ei hoomanud seda, kuidas ühiskonnas info levib ja et nii mõnigi täiskasvanu võib olla isegi minust kergeusklikum. Aga mulle tundus äärmiselt loogiline, et kui isegi minul on võimalik leida faktid kanepi kohta, siis järelikult on tegu laialt teada infoga ning kui säärane info on laialt teada, siis otse loomulikult rahvas ratsionaalselt otsustab, et pigem kanep legaalseks ja alkohol ära keelata.

Kuna aga kanep oli keelatud ja alkoholi õnnestus isegi minul osta pärast tunde kohalikust keldripoest, siis üritas mu aju kuidagiviisi lahendada seda paradoksi. Ühelt poolt peaks riik olema demokraatlik, teiselt poolt on kanep keelatud ja alkohol lubatud. Järeldus, mille minu lapselik aju tol hetkel tegi, oli ühene: täiskasvanud lihtsalt teesklevad, et Eesti on demokraatlik, umbes nagu jõuluvana pole olemas, aga täiskasvanud teesklevad, et on.

Ülikooli ajal saabusid minu inforuumi esimesed vandenõu-artiklid sellest, kuidas usk rahasse on massihallutsinatsioon, sest raha on lihtsalt tükk paberit või metalli. Pidin tõdema, et neil paberitükikestel on tõesti vaid kokkuleppeline väärtus ja hakkasin aduma, et usk demokraatiasse on samasugune kasulik ja väärtuslik massihallutsinatsioon, mis aitab meil ühist vara ja seadusi hallata.

Sealt kohast algas minu ühiskondlik aktivism — MTÜ Eesti Skeptik, hiljem Eesti Interneti Kogukond, ACTA vastu võitlemine, MTÜ Ravikanep ja nüüd kanepi legaliseerimise teema.

Minu tutvus arvutite ja internetiga jäi ajastusse, mil häkkimine oli nii lihtne, et sellega tegelesid peamiselt minuvanused lapsed. See kogemus kujunemisaastatel tekitas mentaliteedi, mis otsib igalt poolt loogikavigu ja auke. Oluline polnud sihtmärk või mis seal leidus, vaid oluline oli selle ühe loogikavea leidmine, mis sissepääsu võimaldas. Metafüüsilises mõttes võib seda tõlgendada kui tõeotsingut. Black box debugging.

Mõnes mõttes oli ühiskondlik aktivism minu jaoks “white hat” -versioon riigiaparaadi häkkimisest. On väide, et Eesti on demokraatia. Kui ma käitun lähtuvalt sellest eeldusest ja selgub, et Eesti ei ole demokraatia, siis on võimalik ka teistele tõestada, et Eesti ei ole demokraatia. Aga kui siiski on demokraatia, siis on ju hästi.

Ühiskondliku aktivismi teekond on sundinud mind märkama teekaaslaste vähesust. Teisisõnu, liiga paljud eestlased lähenevad demokraatiale küüniliselt. Tõenäoliselt mõeldakse samamoodi nagu mina lapsena, et kui asi X on riigis valesti korraldatud, siis järelikult jutt demokraatiast on massidele pähe määritud vale või lokkab kusagil korruptsioon ja kõik rahad pannakse omale tasku. Ei tehta seda metafüüsilist hüpet, mis võimaldab aru saada, et demokraatia ongi kokkuleppeline usk, mis töötab efektiivselt ja meie kasuks vaid siis, kui enamus ühiskonnast oma avalikus käitumises lähtub usust või kokkuleppest, et demokraatia eksisteerib.

Eestis ei ole veel välja kujunenud seda demokraatlikku traditsiooni, mis suudaks läbi kultuuri inimestele õpetada, kuidas nende riik toimib ja kuidas säärases riigis mingeid muudatusi läbi viia. Meie demokraatia traditsiooni kipuvad kujundama väga küünilised teosed nagu “Ühtse Eesti suurkogu”. See ei ole eriti kasulik rahva moraalile.

Ma tahaksin eestlastes tõsta usku demokraatia võimalikkusse Eestis, et me õpiksime endid ise targalt valitsema. Rahvaalgatus on selleks suurepärane instrument ja, miks mitte — suur osa Eesti seadustest võikski olla kirjutatud niimoodi, et mingi kogukond lepib omavahel kokku, kuidas oma tegevust reguleerida, korraldab kampaania üldsuse teavitamiseks ja allkirjade kogumiseks ning esitab tuhande allkirjaga visiooni riigikogule, et sellest võiks saada seadus.

Põgusalt rääkisin säärasest visioonist ka Telegramile antud intervjuus: http://www.telegram.ee/eesti/tuhat-digiallkirja-ja-kanep-saab-eestis-legaalseks

Mida rohkem valitseb rahvas ennast ise läbi rahvaalgatuse instrumendi, seda vähem on võõrandumist rahva ja poliitikute vahel. Seda rohkem tunneb rahvas vastutust enda käekäigu ja tuleviku ees. Tundes, et ei olda enam laps, kelle eest Emme Riik hoolitseb, hakatakse tundma ennast täiskasvanuna, kes peab läbirääkimisi teiste täiskasvanutega riigiaparaadi poolt pakutavas demokraatlikus raamistikus ja juhindub oma otsustes oma riigi rahva kestmisest ja heaolust.

Kui totalitaarses riigis on midagi valesti, siis ei tohi sellest rääkida ja tuleb leppida. Kui demokraatlikus riigis on midagi valesti, siis tuleb sellest rääkida, tuleb leida lahendus, tuleb lahendust arutada ja seejärel see ühiskonnale välja pakkuda. Suur osa Eestit on oma mõttemallides veel totalitaarse riigi ohvrid. Peamine, mis nende jaoks vabariigi ja interneti tulekuga vaimselt muutus, oli võimalus KGB visiiti kartmata ajalehtede kommentaariumites avalikult poliitikuid sõimata. Ja nüüd on hakanud ajalehed ka seda kinni keerama.

Oma kanepipetitsiooni ehitasin üles arusaamale, et Eesti vajab mingisugust demokraatlikku rituaali, mis lähedalt või kaudselt puudutab kõiki Eesti inimesi ja sunnib meid mõtlema ühise elukorralduse alusväärtustele, et need värskenduksid. Ja et see mõju jääks alles sõltumata rituaali tulemusest.

Mu petitsioon esitab ravikanepi valdkonnas konkreetsed võtme-valupunktid ja lahendustele esitatavad kriteeriumid. Oma kõnes komisjonile esitasin ainukese nõudmisena, et komisjon kuulaks avalikul istungil ära ka Euroopa arste, kes oma igapäevases praksises kanepipreparaate kasutavad. Istungil esitatud Eesti Arstide Liidu negatiivne avaldus ravikanepi teemal koondas ainult nende arstide arvamust, kel puudub igasugune praktiline kokkupuude kannabinoidraviga – see koondas Eesti arstide arvamust ja Eesti arstidel pole sellise ravi alast kogemust ega ka haridust.

Juhul kui komisjon rahuldab selle palve, saavad kõik Eesti inimesed vaadata kuidas riigikogu rahvapetitsiooni algatusel päris täiesti tõsiselt arutab mingit väga keerulist küsimust sisuliselt ja üritab siiralt leida lahendusi, mitte ei oota juhiseid tagatubadest. See oleks oluline rituaal, mis sisendaks inimestesse demokraatia-usku hoolimata sellest, kas ravikanep seadustatakse või mitte.

Kui komisjon seda palvet ei rahulda, tõestab see olulist nihet päevapoliitika ja igavikuliste väärtuste vahel. Kui komisjon selektiivselt kuulab ära ainult need arstid, kes pole elu sees kanepiraviga kokku puutunud, aga keeldub kuulamast kõrgelt haritud Euroopa arste, kes igapäevaselt kanepipreparaate välja kirjutavad, siis inimesed saavad väga kergesti aru, et Eesti ei ole demokraatia ja see mäletamine avaldub valimistel tugevalt praeguse opositsiooni rahvuslikumate elementide kasuks, kuna tajutud demokraatia-defitsiidi ajendil pöördutakse ikka rahvusluse poole.

Kui peaksin saama põhiseaduskomisjoni ette, kavatsen seal esitada visiooni, mille kirjeldamist alustasin selles Postimehe artiklis: http://arvamus.postimees.ee/3854569/elver-loho-konservatiivne-plaan-kuidas-eestis-kanep-2018-aastaks-legaliseerida

Esitan neile faktid, mis viitavad, et Eesti enamus toetab mingis vormis kanepi reguleerimist sarnaselt seni legaalsetele meelemürkidele. Esitan neile faktid, mis viitavad, et ühegi praegu ega teoreetiliselt eksisteeriva Eesti erakonna huvides ei ole hakata propageerima kanepi legaliseerimist, kuna ühiskonnas on kanep polariseeriv teema. Näitan, kuidas kanepiteema polariseeritus tuleneb selle vähesest läbiarutamisest ja kuidas kultuurist ei ole läbi käinud põhjalikke arutelusid konkreetsete regulatsioonikavade üle. Viitan tõele, et ühiskond suudab lahendada ainult neid probleeme, mida ühiskond arutab.

Osutan kõigile viisidele kuidas minu pakutav regulatsioonikava on vastutustundlik ning suunab pehmelt igal sammul tarvitajat kanepist eemale, viies niimoodi kanepitarvitamise vähenemiseni. Näitan, et minu plaan võimaldab igal sammul kogu protsessi osalist või täielikku tagasipööramist ja täielikku järelevalvet.

Viitan asjaolule, et iga võimalik kanepiturgu reguleeriv eelnõu sõltub välislepingutest ja puudutab teemasid mitmete riigikogu komisjonide tegevusvaldkondadest. Teen ettepaneku kasutada põhiseaduskomisjoni katusena rahvahääletuse-laadsele protsessile, kus ühiskond eelnõu koostamise vältel arutab erinevates vormides läbi mida nad pakutavast regulatsioonikavast arvavad ja ühiskonna arvamus koondatakse põhiseaduskomisjoni juurde analüüsiks.

Nõnda jõuab ühel hetkel tulevikus riigikogu suure saali töölauale konkreetne kanepiturgu reguleeriv eelnõu, mille ühiskond on omavahel läbi arutanud ning mille suhtes ühiskonna arvamus on väga selgelt mõõdetud ja rahvasaadikutele teada. Sellises olukorras on neil kõik vajalikud faktid oma südametunnistuse järgi hääletamiseks.

Samuti ei kavatse ma jätta mainimata, et iga samm säärasest ausast ja demokraatlikust eksperimentaalsest protsessist võib Eestile ohtralt kasu tuua. Kuna eelnõu koostamine eeldab koordineerimist arhailistes juurarägastikes, mida keegi ei ole ammu külastanud, võib sellest saada nii mõnegi tudengi lõputöö, mida seejärel tsiteeritakse terve järgneva sajandi jooksul, mil kogu maailm narkopoliitika prioriteete üle vaatab.

Rahva arvamuse kogumine, analüüs ja rahvale ning rahvasaadikutele parimal viisil esitamine on protsess, mille vältel võiksid olulisi kogemusi saada kümned Eesti tulevased teadlased, kelle uuringuid avaldaksid maailma juhtivad teadusajakirjad ning ka neid uuringuid tsiteeriks terve maailm järgneva sajandi jooksul.

Eelnõu vastuvõtmise tulemuseks oleks põhjalik ja igal sammul mõõdetud ainult vabatahtlikkusel põhinev eksperiment, mille jälgimine ja analüüs võiksid üles kasvatada arvestatava hulga Eesti käitumisteadlasi, arste ja analüütikuid. Ka nemad kirjutavad endid maailma teaduse tippude hulka.

Näen säärast protsessi ainuvõimaliku teekonnana, mis võiks Eestis viia lähima kümne aasta jooksul kanepi legaliseerimiseni ja arvan, et see on piisavalt vastutustundlik protsess, et Eesti võiks seda proovida.

Kui mitte muul põhjusel, siis suurendamaks Eesti rahva usku demokraatiasse ja sellesse, et nendest midagi sõltub. Kanep on väheste eestlaste igapäev, aga meelemürgid laiemalt on suure osa ühiskonna paheks. Kui me anname eestlastele põhjuse mõelda millistel alustel ühiskond peaks üldse meelemürkide üle arutlema, siis mõeldakse ka üldisemate tarbimisharjumuste ning oma riigi ja tervise tuleviku peale. Leitakse üles need alused, mille põhjal demokraatlikus ühiskonnas otsitakse kompromisse ja korraldatakse ühist elukeskkonda ilma naabreid rõhumata.

Ja mida iganes ühiskond lõpuks arvab ja kuidas iganes riigikogus rahvasaadikud lõpuks hääletavad — usk demokraatiasse ühiskonnas suureneb. Ühiskonna võime ja oskused ennast ise rahumeelselt juhtida suurenevad. See on võit, isegi kui Eesti kanepit ei legaliseeri. See on rituaal, mis uuendab usku demokraatiasse uues põlvkonnas.

Sellepärast ma seda kõike teengi. Ja mul oleks hea meel leida liitlasi.

Elver Loho