Õiguskantslerile, kanepist ja riigikogust

Lugupeetud õiguskantsler.

Pöördun teie poole seoses õiguskomisjoni hiljutise otsusega, mis loob ohtliku pretsedendi Eesti demokraatia arengus.

Minu rahvaalgatus “Kanepituru parema reguleerimise ettepanekud Riigikogule” kogus portaalis rahvaalgatus.ee 1168 allkirja ning läks eelmise aasta lõpus Riigikokku menetlusse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse peatükile 182 “Kollektiivse pöördumise menetlemise kord”.

Vastavalt sama seaduse § 1529 lõikes 2 ettenähtud korrale saatis Riigikogu juhatus minu petitsiooni menetlemiseks Riigikogu sotsiaalkomisjonile. Kuna petitsioon sisaldas ettepanekuid nii kannabinoidravi kui ka kanepi rekreatiivturu reguleerimise teemal, otsustati sotsiaalkomisjoni esimesel temaatilisel istungil need kaks teemat selguse huvides lahku lüüa: kannabinoidravi teemal jätkuvad istungid sotsiaalkomisjonis ning kanepi rekreatiivturu regulatsiooniküsimuste arutamiseks otsime ühiselt sobivama komisjoni.

Kui algselt oma rahvaalgatuse koos allkirjadega Riigikogu juhatusele saatsin, võtsin ühendust ka põhiseaduskomisjoni liikme Jaak Madisoniga, kirjeldasin talle oma rahvaalgatuse eesmärke ning ta vastas mulle 19.10.2016 järgnevat:

“Tõenäoliselt tuleb see petitsioon arutlusele just põhiseaduskomisjoni ning ma siiralt loodan, et see tuleb hea ja argumenteeritud kohtumine. Mina kahtlemata toetan selle temaatika käsitlemist, et leida parimad lahendused, mis vähendaksid narkootikumide kuritegelikku levikut, samas aidates paljusid abivajajaid. Mina igal juhul toetan, et see petitsioon jõuaks ka täiskogu saali arutelule.”

Lähtuvalt sellest kirjavahetusest taotlesin sotsiaalkomisjonilt oma petitsiooni rekreatiivturu regulatsiooniettepanekute saatmist menetlemiseks põhiseaduskomisjoni. Seda taotlust sotsiaalkomisjon toetas, kuid põhiseaduskomisjon jõudis järeldusele, et kanepituru reguleerimine ei ole siiski nende teema.

Konsulteerinud sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Kütiga, otsustasime järgmisena proovida õiguskomisjoni kui karistusseadustikuga tegelevat komisjoni. 22.03.2017 pöördusin e-posti teel õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaidi poole palvega lisada minu rahvaalgatuse rekreatiivosa regulatsiooniettepanekute arutamine õiguskomisjoni päevakorda koos võimalusega esineda õiguskomisjoni istungil parimate argumentidega plaani kasuks.

Õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid vastas minu taotlusele 13.04.2017 Facebooki sõnumite vahendusel. Tema sõnul otsustas õiguskomisjon üksmeelselt teemat mitte menetlusse võtta põhjendusega, et sama teema oli õiguskomisjoni päevakorras aasta varem, viidates Kaur Kenderi petitsioonile “Laske elada!”

Säärase otsuse alusena on õiguskomisjon kasutanud Riigikogu kodu- ja töökorra § 15214 lõige 1 punkti 1, mis sätestab järgnevat: “Komisjon jätab pöördumise sisulise aruteluta läbi vaatamata ja lükkab selle tagasi, kui pöördumine on sisult kokkulangev pöördumisega, mille menetlemisest on möödas vähem kui kaks aastat”.

Teisisõnu: õiguskomisjon otsustas jätta minu ettepanekud kanepituru reguleerimiseks sisulise aruteluta põhjendusega, et minu ettepanekud kattuvad sisuliselt Kaur Kenderi ettepanekutega, mida õiguskomisjon aasta varem juba arutas. Vaatame kas säärane põhjendus on korrektne või mitte.

Tsiteerin järgnevalt Kaur Kenderi petitsiooni “Laske elada!” neid osasid, mis puudutavad kanepituru reguleerimist:

“Palume muuta Eesti noori hävitava narkopoliitika aluseid. Eesti narkosuremus elaniku kohta on kümnetes kordades kõrgem kui Euroopas. Sellega seoses:

  • dekriminaliseerida kanepi kasutamine ja kasvatamine oma tarbeks alates 01.01.2016, kehtestada kanepi müügi riiklik regulatsioon ja kontroll;
  • anda viivitamatult amnestia kõigile kanepiga seotud süütegude eest süüdimõistetud isikutele;
  • kehtestada viivitamatult moratoorium kõigile kanepiga seotud süütegude menetlemisele;

/…/

Kanepi keelamine on jabur. Me elame USA kultuuriväljas, me elame USA garanteeritud julgeolekuga. Me ei taha muud, kui täpselt samu reegelid, mis on Colorado ja Washingtoni osariigis. Meil ei ole vaja tuhandeid kriminaalkorras karistatud hävitatud tulevikuga noori inimesi. Aitab. Laske elada.”

Nagu tekstist näha, siis Kaur Kenderi ettepanekute kanepit puudutavaks sisuks oli Eesti kanepituru reguleerimine Colorado ja Washingtoni osariigi eeskujul, kopeerides ja kohaldades sealset regulatsiooni.

Tsiteerin võrdluseks minu petitsiooni “Kanepituru parema reguleerimise ettepanekud Riigikogule” seda osa, mida õiguskomisjon pidas sisuliselt identseks Kaur Kenderi ettepanekutega:

KOLMANDAKS, palume kaaluda riigikogul kanepituru riikliku reguleerimise konkreetset mudelit, kus legaliseerimise terviseriskid oleksid eos maandatud ja mis võimaldaks vajadusel ka legaliseerimise protsessi tagasi pöörata.

Kohtleme kanepitarvitamist nagu autojuhtimist — mõlemal juhul seab inimene end olukorda, kus ta vastavalt laialt levinud arvamusele võib muutuda ühiskonnale tavalisest ohtlikumaks. Autojuhtimise loa saamise eelduseks on tervisetõendi olemasolu. Tervisetõend peab näitama, et inimese tervislik seisund võimaldab tal kõrgendatud vastutuse olukorras toime tulla. 21. eluaastast alates võib inimene minna perearsti juurde, läbida oma kuludega ülevaatuse ja kui puuduvad soovimatuid tagajärgi prognoosivad levinud eelsoodumused, väljastab perearst tähtajalise tervisetõendi. See seotakse inimese isikutunnistusega riiklikus andmebaasis.

Tervisetõend võimaldab isikutunnistuse ettenäitamisel siseneda spetsiaalsetesse kanepikohvikutesse, mille kinnisel territooriumil on kanepitarvitamine lubatud. Iga ost registreeritakse riiklikus andmebaasis; igas kalendripäevas võib inimene osta kohapeal tarvitamiseks kuni 5 grammi kuivatatud õisikut. Koju viia ei tohi.

Arstidele saab anda õiguse tervisetõendis erandite kehtestamiseks. Näiteks saaks arst raske tervisehäda tõttu kanepit vajava patsiendi puhul tõsta päevase ostulimiidi kuni 10 grammi peale ja lisada tervisetõendile märke, mis võimaldab ostetud kanepit koju viia.

Esimese kolme aasta jooksul tervisetõendi edukalt taotlenud inimesed liituvad automaatselt maailma suurima teadusuuringuga kanepi legaliseerimise mõjude kohta. Eesti on e-riik ja see võimaldab meie teadlastel täpselt analüüsida, milliste haiguslugude puhul on kanepitarvitamine halb mõte ja millal see inimese tervist oluliselt ei kahjusta. Saame vaadata, milliste inimeste sissetulek kasvab kanepit tarvitades, millistel langeb; kuidas nad ühiskonnas toime tulevad; kas nad on vägivaldsemad või seaduskuulekamad kui ülejäänud rahvastik keskeltläbi, jne. Tegu oleks teadusliku eksperimendiga, mida jälgiks terve maailm ja mis teeks projektis osalevad Eesti teadlased tuntuks üle maailma.

Kanepituru säärase ettevaatliku reguleerimise mudeli boonused on järgmised.

  • Kanepitarvitamise eelduseks on regulaarne arstlik läbivaatus, mis võimaldab juba eos tuvastada olukordi, kus inimene ei peaks kanepit tarvitama.
  • Arstliku läbivaatuse maksab arstile kinni tervisetõendit taotlev inimene. See oleks lisatulu perearstidele. Kriteeriumid kanepitarvitamise lubamiseks kehtestab ja neid muudab riiklik komisjon, milles osalevad ka kodanikuühiskonna esindajad.
  • Kanepitarvitamine toimub konkreetsetes kinnistes asutustes professionaalse personali järelevalve all. Sel personalil on probleemset tarvitajat märgates alati võimalik teavitada tervisetõendi väljastanud arsti.
  • Arst võib riskide ilmnemisel iga kell tervisetõendi tühistada.
  • Kuna alkoholi ja kanepi ristpruukimisel on probleemide tekkimise oht suurem, saab kanepikohvikutes keelata alkoholi müügi ja alkoholijoobes külastajaid mitte territooriumile lubada. See hoiaks kanepi ja alkoholi ühiskonnas lahus ning sunniks inimesi selgelt valima, kumba nad soovivad lõõgastuseks tarvitada. Tõenäoliselt väheneks alkoholi tarvitamine ja see väljenduks riiklikus statistikas vägivalla, surmade ja liiklusõnnetuste vähenemise näol.
  • Lubades kanepitarvitamist neile, kelle tervist see märkimisväärselt ei kahjusta, taastab Eesti korrakaitse osa oma kultuurilisest legitiimsusest, mis kanepitarvitajate ebaproportsionaalsel karistamisel on kaduma läinud. Kui siiani võis politseinik kanepit konfiskeerides soovitada riigiiviina joomist ja prokurör Hollandisse emigreerumist, siis edaspidi saaks soovitada perearstilt kanepitarvitamise tervisetõendi soetamist ja legaalselt tarvitamist.
  • Registreeritud ostudest koos haiguslugude ja muu riigi valduses oleva infoga tarvitajate kohta kujuneb andmekogu, mille väärtus tervele maailmale on eelseisvatel kümnenditel üüratu ja mida esmajoones analüüsivad Eesti teadlased. Kanepituru regulatsioone hakkavad lähiajal reformima mitmed riigid ja Eesti niivõrd täpne ja teaduslik eksperiment oleks neile asendamatuks abivahendiks.
  • Vajadus siduda programm riiklike andmebaasidega tähendab, et kanepitarvitamise luba saaksid taotleda vaid Eesti isikutunnistuse omanikud, s.h e-residendid. Kui Eestist saab selle legaliseerimismudeli tõttu ka mõneks ajaks kanepiturismi sihtriik, siis vähemalt saame e-residente juurde ja aitame Eesti perearstikeskusi rahastada.
  • Iga müüdava grammi pealt saab riik loomulikult aktsiisi korjata. Aktsiis kataks projekti kulud; kasumi saaks riik investeerida näiteks haridusse.
  • Selline legaliseerimismudel võimaldab spetsiifiliste riskigruppide ilmnemisel piirata nende juurdepääsu kanepile. Muutes tervisetõendi saamise tingimusi, on võimalik legaliseerimise eksperimenti tagasi pöörata väga spetsiifiliste kriteeriumide põhjal. Isegi kui me läheneme ülikonservatiivselt, nii et tervisetõendi tingimustele vastab vaid mõnisada inimest, tähendab see neile inimestele siiski vanglariski kadumist nende elust ning mustal turul väheneks nende arvelt nõudlus. Samuti saaksid nad seeläbi tarvitada reguleeritud puhtusega kanepit, mitte musta turu kahtlast kraami.
  • Kõik toimub turvaliselt arstide, teadlaste ja väljakoolitatud personali järelevalve all. Võrreldes näiteks Hollandi mudeliga, on säärane lähenemine märksa ohutum kogu ühiskonnale.

Vastavalt EMORi paari aasta tagusele küsitlusele toetavad Eestis kanepituru reguleerimist tubaka, alkoholi ja ravimite eeskujul lausa 67% Eesti inimestest. Käesolev regulatsioonikava oleks esimene konkreetne mudel, mida Eesti riigikogu arutaks. Ühiskondlik tellimus on ammu olemas ja nüüd on vaja vaid piisavalt allkirju koguda.

Kanepiturule sobiva regulatsioonimudeli leidmisega tegelevad hetkel mitmed maailma riigid. Igal seni proovitud ja proovimisel regulatsioonimudelil on omad plussid ja miinused. Siin petitsioonis käsitletud regulatsioonimudel on taotluslikult äärmiselt konservatiivne, arvestamaks Eesti ühiskonna konservatiivsema poole hirmude ja soovidega. Kui säärane regulatsioonimudel on ennast tõestanud, saame seda alati ettevaatlikult liberaliseerida. Oluliselt liberaalsema mudeli puhul on aga protsessi tagasikeeramine raskendatud ja see on ilmselt üks põhjuseid, miks seni pole riiklikul tasemel soovitud legaliseerimist arutada.”

Nagu näha, siis Kaur Kenderi kirjeldatud mudel Eesti kanepituru reguleerimiseks erineb kardinaalselt minu rahvaalgatuses kirjeldatud mudelist Eesti kanepituru reguleerimiseks.

Seega leian, et õiguskomisjon on rakendanud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15214 lõige 1 punkti 1 alusetult ning loonud seeläbi ohtliku pretsedendi Eesti demokraatia arengus.

Juhul kui jääb kehtima õiguskomisjoni tõlgendus, justkui oleks Kaur Kenderi ja minu rahvaalgatuste kanepituru regulatsiooniettepanekud “sisuliselt kokkulangevad”, nagu seadus tagasilükkamise kriteeriumiks seab, siis on edaspidi võimalik sellele õiguskomisjoni seatud pretsedendile toetudes teistel Riigikogu komisjonidel keelduda oluliste ja tülikate rahvaalgatuste menetlemisest põhjendusega, et sama valdkonda on juba viimase kahe aasta jooksul korra arutatud, mis siis, et ettepanekute sisu võib olla kardinaalselt erinev.

Riigikogu veebileht alustab kollektiivsete pöördumiste eesmärgi selgitamist kõige olulisema lausega: “Kollektiivse pöördumisega saab parlamendile teha ettepaneku, kuidas muuta kehtivat regulatsiooni või ühiskonnaelu paremini korraldada.” Ilmselgelt on kollektiivsete pöördumiste regulatsiooni loomisel eesmärgiks olnud konkreetsete parimate ettepanekute jõudmine Riigikogu töölauale. Eesmärgiks ei olnud kord kahe aasta jooksul iga valdkonda korraks arutada, vaid kaaluda konkreetseid ettepanekuid igas valdkonnas.

Eelnevalt kirjeldatust lähtuvalt, 1168 allkirjastaja õigustatud ootuste kaitseks ning Eesti demokraatia arengus halbade pretsedentide korrigeerimise eesmärgil palun õiguskantsleril võtta seisukoht, kas õiguskomisjoni üksmeelne otsus tagasi lükata minu rahvaalgatuse ülal tsiteeritud osade menetlemine Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15214 lõige 1 punkt 1 alusel oli korrektne või on õiguskomisjon üksmeelselt rakendanud seadust valesti.

Teisisõnu, kas õiguskantsleri hinnangul saab käsitleda viidatud kahe rahvaalgatuse kanepi rekreatiivturu regulatsiooniettepanekuid “sisult kokkulangevana”, nagu viidatud paragrahv tagasilükkamise eeldusena nimetab?

Kui hiljutise ravikanepi teemalise istungi järel uurisin sotsiaalkomisjoni liikmelt Viktor Vassiljevilt, et millal võiks õiguskomisjon arutada minu ettepanekuid kanepi rekreatiivturu reguleerimiseks ja viitasin, et erinevate uuringute järgi toetab sääraseid plaane kaks kolmandikku Eesti ühiskonnast, siis vastas ta mulle: “Keegi ei soovi sooritada poliitilist suitsiidi.”

Ma siiralt loodan, et õiguskomisjoni liikmete üksmeelne otsus tõlgendada Kaur Kenderi ja minu kanepiteemalisi rahvaalgatusi “sisult kokkulangevana”, vältimaks minu ettepanekute arutamist õiguskomisjonis, ei olnud motiveeritud soovist vältida “poliitilist suitsiidi”.

Leian, et kanepiteema avameelsest arutamisest märksa ohtlikum “poliitiline suitsiid” võiks olla seaduse tahtlik vale rakendamine vältimaks 1168 Eesti Vabariigi kodaniku allkirjaga petitsiooni arutamist ühel õiguskomisjoni istungil, nii nagu seadus seda ette näeb.

Arutamise järel on komisjonil võimalik ettepanekud maha hääletada ning ongi kogu rahvaalgatuse menetlemine läbi. Aga isegi ettepanekute arutamisest keeldumine ilmselgelt seaduse vastu eksiva põhjendusega on ohtlik pretsedent, mis vajab nii õiguskantsleri kui ka avalikkuse tähelepanu.

Üksmeelse otsuse langetanud õiguskomisjoni koosseis on järgnev: Jaanus Karilaid, Raivo Aeg, Külliki Kübarsepp, Hanno Pevkur, Urve Tiidus, Hardi Volmer, Olga Ivanova, Uno Kaskpeit, Liisa Oviir, Valdo Randpere ja Toomas Vitsut.

Need inimesed otsustasid üksmeelselt, et Kaur Kenderi ja minu kardinaalselt erinevad ettepanekud Eesti kanepituru reguleerimiseks on “sisult kokkulangevad” ning seega pole väärt ärakuulamist ega arutamist.

Lugupidamisega,
Elver Loho

Elver Loho